Kõikvõimaliku käsitööga olen tegelenud juba lapseeast saadik. Olin vast umbes 4 aastane, kui vanaema mind kuduma ja heegeldama õpetas. Suured vardad olid alguses lapsele rasked, niisiis võttis vanaisa vanaema varrastel tüki otsast maha, lihvis otsad ümaraks ja olidki mulle sobilikud vardad valmis.
Mäletan, et vanaema kudumisvõtted olid hoopis teistsugused, kui need, mida ema kodus kasutas. Vanaema viskas lõnga alati kuidagi üle varda otsa selle asemel, et vardaga lõnga taga ajada. Üks minu lapsepõlve mälestusi on kindlasti vanaemast kiiktoolis vardad käes. Tagantjärgi tundub, et ta kudus igal vabal hetkel. Kas see nüüd päris nii oli, aga vanaema kootud soojad kindad olid küll kõigil lapselastel käes, sokid jalas ja karupüksidki garanteeritud.
Ilmselt on minu käsitööpisik just sealt pärit.
Hiljem koolis käies pani ema mu käsitöö ringi. Koolis käisime tol ajal õhtupoole ning hommikul enne kooli, käisin kudumas ja heegeldamas. Korra oli minu heegeldatud vest isegi Õpetajate majas mingil näitusel väljas. Uhke tunne oli oma kätetööd näituse seinal vaadata.
Vanasti vist oli üldse ise tegemine rohkem aus sees. Mäletan, kuidas isa õpetas mind tegema pajupilli ja putke pritsi. Siiani on meeles, kuidas paju koort lahti koksida nii, et see lõhki ei läheks või oksajupile takku ümber mähkida, et prits ikka töötaks.
Koolis oli käsitöö kindlasti üks minu lemmik aineid. Kudumine, heegeldamine, õmblemine, tikkimine - kõik sujus probleemideta. Üks kord põhikoolis pidime käsitöö tunnis tikkima seinapildi. Mäletan, et vanaisa (kes oli puutöös väga osav) meisterdas mulle pildiraami. Paraku oli meil mõõtude võtmisel väike kommunikatsioonitõrge olnud ja raam sai pildi jaoks liig väike. Tulemuseks oli see, et vanaisa tegi uue raami ja mina omakorda tikkisin vanemale-vanaisale selle eelmise raamis sisse pulma astapäevaks uue pildi.
Millalgi keskkooli ajal oli minu lemmiktegevuseks linikute heegeldamine. Neid heegeldatud linikuid on meil kodus küll päris mitmeid. Juba natuke hilisemas perioodis võtsin kätte ja kudusin ühe suure laudlina, sellise 2m diameetriga. Töö oli suur, aga tulemus oli seda väärt.
Kampsuneid olen ma oma elu jooksul ikka ka üksjagu kudunud. Eesti aja alguses olid vist küll kõigil meie pere liikmetel minu tehtud kampsunid seljas.
Käsitöö, see on sõltuvus, kui vardad kätte võtad, siis enam käest ära panna ei saa. Ikka tahaks üha uusi ja uusi asju valmis nokitseda. Näpud kohe sügelevad varraste ja heeglenõela järgi. Paraku on viimasel ajal laste ja töö kõrvalt seda aega näputöö jaoks üha vähem ja vähem. Seda väärtuslikumad on need hetked, kui midagi jälle valmis saab meisterdatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar